Bulgaaria

29. juuni

10. Vama Veche- Pomorie (BU) 3 tundi/ 217 km

Hoolimata öisest tantsust ning hilisest magama minekust olime juba kella 9 paiku hommikul teel Bulgaaria poole. Teadsime, et Vama Veche on piiri lähedal, kuid meie üllatuseks oli piir vaid paari kilomeetri kaugusel. Piiri ületamisel kontrolliti dokumente ning meie dokumendid võeti juba enne piiripunkti ühe ametniku poolt ära. Varsti lehvitati piiriputkast ning saime dokumendid tagasi ja võisime öelda hellõõuuu Bulgaaria või siis pigem zdravstvuyte Bulgaria! Veidikene harjumatult võttis vene kirillitsa meid kohe piiri ületades vastu. 

Durankulakist leidsime esimese bensiinijaama, kus varustada buss vinjetiga ning sai südamerahuga edasi sõita Kavarna linna poole, kus otsustasime otsida hommikusöögi võimalust. Esimeses kohvikus ei läinud meil õnneks, kuna uksel kohe öeldi, et neil süüa ei saa, kuid sõbralikult juhatati meile tee kätte, kus on võimalik hommikust süüa. 

Leidsime sellise koha nagu "Live Corner" ning saime kõhud täis söödud. Kuna olime juba targemad, siis uurisime koheselt, kas kaardiga ja eraldi on võimalik tasuda. Eraldi tasumine neile ei meeldi. Lõpuks pidimegi kassa juurde minema, pangakaardid näpus, kuna lauas kaardiga tasuda tundus suht võimatu. Bussi juurde tagasi jõudes oli vaja leida suund Kaliakra poolsaare poole. Veidi sai linnas tiirutatud ning mõne lapse pärast bussistki välja hüpatud, kuna tundus, et pall löödi vastu bussi.

Üldiselt Kavarna oli nukker linn, kohati räsitud ning ajahammasratastele jalgu jäänud. Samas jäi linn meelde ka positiivselt- terves linnas oli nii magus pärnaõite lõhn.

Kaliakra poolsaarele autoga sõites peab arvestama, et tükk maad enne küsitakse parkimistasu. Kuna olime juba nii kaugele tulnud, siis otsustasime ikka sellegi raha välja käia ja saime poolsaarele sõita. Buss pargitud, astusime mõnusast värskest jahedast õhust otse sauna.

Külastasime Kaliakra poolsaart väga kuumal päeval. Hingasime nagu küll, aga raskelt tuli see õhk kopsudesse. Kaliakra poolsaare parkla oli peaaegu autodest tulvil ning turiste oli palju.

Nägime seal meres mõnulevaid delfiine, ajasid veidi kadedaks, sest õues oli MEELETULT palav! Ette rutates võib öelda, et mõni meist sai randid, ometi ei olnud seal nii kaua.

Restoran Kaliakral.

Vaade tipust Mustale merele, Varna poole

Poolsaarel asub Kaliakra kindlus, hulk erinevaid suveniirikioskeid, kus arveldamine ainult sularahas, kinnine sõjaväeosa vms, mõnus restoran ja poolsaare tipus kabel "Saint Nikola". Wikipedia kirjutab, et selle koha populaarsem legend on: "Probably the most popular legend about the place is one about 40 Bulgarian girls, who preferred to tie their hair together and jump into the Black Sea rather than face the prospect of being captured by the Ottomans. An obelisk dedicated to this legend is placed at the entrance to the cape, called The Gate of the 40 Maidens."

Vaade poolsaare tipust sõjaväe vms kinnisele alale.

See õnnis tunne, kui tuul natukenegi jahutab.

Kui saime Kaliakra poolsaarele nö. tiiru peale, soovitud suveniirid ostetud, siis jätkasime sõitu. Olime Kavarnast juba läbi, kui avastati, et meil on kilk bussis ning soovib tasuta küüti. Hoidmaks ära hilisemaid kilgi hüppeid, oli vajalik kilk bussist välja saada. Mõeldud ja natukese aja pärast ka tehtud, kuigi tüüp oli väga visa ning ei tahtnud kuidagi bussist lahkuda. 

Seadsime GPS-i Golden Sands'i peale. Võib vist üpris julgelt öelda, et Golden Sands on Bulgaaria üks kaubamärke. Bussiga oli kohati keeruline leida tee randa, kui lõpuks selle leidsime, siis võttis meid vastu üsna tusane parkija, kes oli väga teadlik, et paremaid parkimiskohtasid me ei saa ning hinna osas ei lasknud tingida, selle asemel käskis parklast välja minna. Nõustusime siiski maksma täishinda ja ootasime kannatamatult juba rannas peesitamist. Saime auto pargitud ja ajasime ujukad selga. Ohtralt vett joogiks kaasa ja vedasime end u. kella 14:30-ks vee äärde. Saime lamamistoolid kenasti esimesse ritta, peaaegu varbad vees ning tänu taevale, sest liiv oli KUUM. Golden Sands oli rahvast pungil täis. Vesi oli mõnus ning ka seal võis kohata millimallikaid. 

Golden Sandsis on erinevaid tegevusi (muidugi raha eest) ja poekesi, kust saab hea raha eest igast kraami osta (soovitav jällegi sula kaasa võtta). 

Tihti käivad rannas ringi ka erinevate snäkkide müüjad, ehkki ütleme nii, et kuidagi narr tundub 0,5l topsitäie arbuusi jms eest välja käia mingi 4 eurot, kui tead, et selle eest saaksid seda hooooopis rohkem.

Üks noorhärra, kes pakkus värskendavaid kokteile, tuli meie juurde ja uuris, kus me pärit. Aivi lasi pakkuda ning noorhärra palus Aivil päikeseprillid eest võtta ja pakkus "Norra või Eesti". Aplaus sellele noorhärrale. Ei tea, kas tajus keele või mille järgi, aga see võttis suht sõnatuks. 😊 

Kui päikese käes kärssamisest sai villand, siis otsustasime võtta sunna Pomorie'sse, kus oli plaan 2 ööd rahulikult ööbida. 

Pomories ööbimiskoha otsimine oli päris naljakas. Nimelt on seal need majade numbrid kuidagi kahtlaselt ja me ei osanud oodata, et meil nii uhke hoone on. Sõitsime sellest korduvalt mööda ja tegime nalja, et see meie koht ja oh üllatust - oligi! Ühes hoones oli nii hotell, kui ka apartmendid. Saime bussi parkida teisele poole hotelli oma korterist, seega oli nende vahel käimine üpris pikk ja keeruline, aga saime lõpuks selgeks. Asus mere ääres ja viisakas koht.

Köök kõige vajalikuga.

Enne meie hõivamist.

Sisehoov.

Ööbimiskohaks 29. juunil ja 30. juunil oli Pomorie Resort Apartments. Korter oli väga mõnus ja avar - üks magamistuba ja elutuba-köök, kus kaks lahtikäivat diivanit, teler, köök, rõdu. Jällegi ei olnud vannitoas dušikardinat. Lisaks meie rõdule oli seal veel koridoride kaudu ligipääsetavaid suuremaid rõdusid. Korteri suur pluss oli AC - õhhhkkkkk!!! Väljas õhk seisis. 

Meie heaolu eest hoolitses üks härra (Igor?), kes oli meist kergelt öeldes suht sillas. Seal oli pesu pesemise võimalus, millest kinni haarasime. Härra viis ja pesi meie pesu ära. Jess! Kuna pesu kuivas koridori kaudu ligipääsetaval rõdul, siis üks koristaja võttis veidi valesid asju ära ja Aivi jäi ilma oma rätikust, mida ei suudetud enam leida. Õnneks sai siiski midagi asenduseks, et ei pidanud ilma rätikuta edasi reisima.

Jutuka kuti juurest jätsi ostmas.

Pomorie iseenesest selline rahulikum kant, perepuhkustele paras. Lähedal oli ka mingisugune vee-ja lõbustuspark. Tahtsime ühel õhtul siis ka seal peole minna, sõitsime keskusesse, ent rahvast kahjuks väga liikvel ei olnud, klubi oli ka veel tühi, ehkki kell näitas küll sellist aega, et miskit võiks juba toimuda. Nojah siis.

Hilisõhtune Pomorie.

30. juuni

Hommikul oli plaan minna Burgasesse šoppama. Mõeldud-tehtud. Eelnev kodutöö tehtud, sõitsime MOL Burgas Plazasse, kuid avastasime, et sealsed poed meid siski ei tõmba ja otsisime Mall Galleria Burgase ostukeskuse üles, kuhu jäime paariks tunniks. 

Pärast poodlemist sõitsime tagasi korterisse ning nautisime sealset jahedat õhku. Sellise päikese ja temperatuuridega, mis väljas valitses tundus randa minek enese piinamisena. Kogusime end veidi aega ja otsustasime siiski Sunny Beachile minna. 

Jõudsime Nessebarist lõuna poolsele ranna-alale. Keskrand jäi Nessebarist põhja poole. Rannal iseenesest ei ole viga, käisime end vahepeal nii merevees ja rannaduši all jahutamas. Saime lamamistoolid veest suht kaugele, seega oli kaks varianti, kuidas veeni jõuda: kiiresti lidudes või jalatsitega. Liiv oli VÄGA KUUM! Rannatoolid rentisime seekord koos päevavarjudega, et päikese käest varju saada mõneks ajaks. See Sunny Beachi osa, kus meie olime leidus meres hulgaliselt meduuse ning väikeseid krabisid. Meduuside käest saime paarkorda ka kõrvetada. 

Sunny Beachiga võrreldes meeldis meile Golden Sandsis rohkem. Võimalik, et Sunny Beachi keskrand oleks Golden Sandsile silmad ette teinud, kuid see selgus alles hiljem, et me ei olnudki põhirannas. Eks tuleb mingi aeg sinna tagasi minna ja visata põhirannale ka pilk peale.

Pärast rannas käimist vahetasime riided, võtsime parklast päikese käes küpsenud bussi ning otsustasime külastada ka Nessebari. Selgus, et nessebari vanalinna ei tasu minna autoga. Parkimine oli nagunii igal pool tasuline, kuid ega parkimiseks kohtasid ka nappis. Kuna seal oli palju suveniiripoode ning vajalik oli leeve kulutada, siis parkisime enda bussi bussijaama, ohutuled peale ning tegime tiiru suveniiride ostmiseks. Kahjuks vanalinna südamesse me ei jõudnudki ning Nessebari arhitektuur, mille tõttu linnake on UNESCO maailmapärandite nimekirjas, jäi meil imetlemata. Seega sinna tasub juba linna ilu ja keskrannaga tutvumise pärast tagasi minna.

Koju jõudes olime väsinud. Rannal ja kuumusel oli selles oma osa. Mõned tegid ilu-uinakuid, et õhtul uuesti proovida Pomories leida miskit mida teha. Õhtu saabudes sättisigi ennast valmis, et välja minna ning meie "host" soovis koos meiega välja tulla. Õnneks tekkis arusaamatus, millal ja kus me teda ootame ning saime kuuekesi minna õhtusööki nautima meie hotelli kõrval asuvasse mereäärsesse restorani "Sunrise". Koht oli väga mõnus ning teenindusega võis samuti rahule jääda. Toiduga kõigil jällegi ei vedanud. Viimane öö Bulgaarias oli väga ilus. Kuu sillerdas taevas ning rannast oli seda lausa lust nautida.

1. juuli

10. Pomorie (BU)- Veles (MCD) 7,5 tundi/ 658 km

Alustasime sõitu Makedoonia poole võimalikult vara hommikul, kuna tee järgmisesse ööbimiskohta oli pikk ning plaan oli teha ka paar peatust. Kella 9-ks olime juba Vodeniceane's. Esimese turismipeatuse tahtsime teha Buzludzha Monumendi (Khadzhi Dimitur) juures. Kazanlukist Shipka poole sõites näeb monumenti juba kaugelt, kuid viitasid selleni ei lähe. GPS meid samuti ei aidanud. Sõitsime Shipkasse välja ning olime viivuks segaduses, kuhu edasi ning kuidas me mäkke saame. Peatusimes parkimisplatsil ning kogusime mõtteid ja uurisime kaarti. Läheduses korjas üks vanahärra pärnaõisi. Kuna nooremaid ning üldse teisi inimesi ümberringi ei märganud, siis otsustasime härralt teed küsida. Pooleldi vene ja pooleldi kehakeeles tegi härra meile selgeks, et peame tagasi sõitma ning seejärel vasakule. Tema suuniste järgi sõites märkasime teel ühte suurt vanamehe kuju ning kuju eest läks ka tee vasakule.

Proovisime õnne, keerasime vasakule ning tee hakkas kerkima üha ülespoole, serpentiine mööda kuniks jõudsime arusaamisele, et bussiga kaugemale ei saa ning parkisime bussi ära. Edasi tipu poole läksime jala. Taaskord olime oma parimais ronimisrõivais - sandaalid ja kleidi. Õnneks me tublid matkasellid ja see mäkke matk meid nii väga ei morjendanudki. Monumendi juurde viis kiviplaatidest laotud tee, mis oli suurema osa ajast väga järsk ja võttis kenasti võhmale. Kuumus, mis väljas valitses ei teinud meie teekonda ka lihtsamaks.

Üles jõudes võtsid meid vastu kari ilusaid vabalt liikuvaid hobuseid, kellele meie nii palju huvi ei pakkunudki, kui nemad meile. Oma maa olid nad kenasti ära märgistanud ja meil jäi vaid üle vaadata, et sinna "märkide" sisse ei astuks. Lisaks meile oli seal veel turiste, kes olid ilma erilise jalavaevata autode ja mootorratastega monumendi juurde sõitnud- teiselt poolt mäge (lahjad!).

Ufolaev hobustega.

See hoone on võimas! No mitte ei mõista, kuidas seda ehitati, eriti veel ajal, kui ei olenud nii vingeid masinaid, kui tänapäeval on. Kahjuks see suht kehvas seisus, katus laseb läbi ja see ka sealse põrandaga juba laastamistöö teinud. Sisse ei pääse, igatepidi kindlustatud, et inimesed sinna oma eluga riskima ei läheks. Mäe otsast avaneb igasse ilmakaarde väga ilusad vaated. Tegime otseloomulikult kiired pildistamised ühe ja teise külje pealt ning hakkasime siis alla tagasi minema. Peab ütlema, et ega see allatulek ka mingi lust ja lillepidu ei olnud. Aga kindlasti soovitaks seda kohta! Koos kerge matkamisega!

Lisainfo Buzludzha monumendikohta: 

The peak itself was the site of a battle between the Bulgarians and the Turks in 1868. In 1891 a group of socialists lead by Dimitar Blagoev met on the peak to plan for Bulgaria’s socialist future.

In Shipka Pass, it’s hard to shake the sensation that you’re being watched. Atop a 1441m peak in the raw, mountainous scenery of central Bulgaria, a saucer-shaped building stands like a watchtower. This concrete behemoth on Buzludzha mountain is a relic of the communist era, wryly called ‘Bulgaria’s UFO’, and it’s beaming up increasing numbers of curious visitors.

http://www.buzludzha-monument.com/

Matk tehtud ning peaaegu kuumarabandus saadud, võtsime ette tee Plovdivi linna suunas. Plovdivi linn on igatepidi ajalooline ning selgus, et 2019.a on Plovdiv Euroopa kultuuripealinnaks. 

**Plovdiv: The 25 places in Eastern Europe you must see in your lifetime.

With an easy grace, Plovdiv mingles invigorating nightlife among millennia-old ruins. Like Rome, Plovdiv straddles seven hills; but as Europe’s oldest continuously inhabited city, it’s far more ancient. It is best loved for its romantic old town, packed with colourful and creaky 19th-century mansions that house-museums, galleries and guesthouses.

But cobblestoned lanes and National Revival–era nostalgia are only part of the story. Bulgaria’s cosmopolitan second city has always been hot on the heels of Sofia, and a stint as European Capital of Culture 2019 seems sure to give Plovdiv the edge. Music and art festivals draw increasing crowds, while renovations in the Kapana artistic quarter and Tsar Simeon Gardens have given the city new confidence. Once an amiable waystation between Bulgaria and Greece or Turkey, the city has flowered into a destination in its own right – and one that should be firmly stamped on any itinerary through central Bulgaria.

The ancient amphitheatre is used for operas and concerts. The Old Town, crammed with Bulgarian renaissance-style houses either side of treacherous cobbled streets, is dotted with fine restaurants and art galleries with views of the Rhodope Mountains to the south.

Nagu ikka on sellistes linnades probleem hea parkimiskoha leidmisega, kuid suutsime endale koha tekitada. Bussist välja minnes tuli kontrollida ka temperatuuri, mis näitas +49 kraadi! Selline temperatuur tundus uskumatuna, seda enam, et buss ei olnud seisnud tunde päikese käes vms vaid just sõitsime sellega ja parkisime varjulisse kohta.

Amfiteater Plovdivis.

Rooma staadion. Vana ja uus.

Üheks Plovdivi vaatamisväärsuseks on amfiteater. Leidsime suuna üles, kuhu poole tuleb hoida, et amfiteatri juurde jõuda. Algselt lähenesime sellele nö tagant poolt, kus olid väravad kinni ning lähemale ei pääsenud. Kuid me ei jätnud jonni ning läksime peasissekäiku otsima. Küsisime teed ka kohalikelt ning nagu ikka meid juhatati õiges suunas. Amfiteater oli tervenisti aiaga ümbritsetud ja kui soov seda väga lähedalt uurida, siis oli vajalik osta pilet. Ilm oli ka nii kuum, et meil polnud absoluutselt soovi sinna lauspäikese kätte jalutama minna. Sealset amfiteatrit kasutatakse vabaõhu etenduste ja kontserdite tarbeks ka tänapäeval. Piletit me ostma ei hakanud, sest aia tagant oli kõik kenasti näha.  Tiirutasime seal puude varjus aia ääres ja vaatasime seda ühe ja teise külje pealt. Kuna väljas oli meeletu kuumus ning tuult polnud ammu tundnud, siis hakkasime tagasi bussi poole jalutama. Et end vahepeal maha jahutada, astusime sisse ka mõnda poodi. Teel tagasi leidsime pool kogemata üles ka peatänava all oleva Rooma staadioni, millest välja on kaevatud vaid paarkümmend meetrit. Seal kõrval nägime ka enda reisi esimest palmi. 

Aeg oli taas end sööma sundida ja leidsime kohe Rooma staadioni läheduselt restorani, mis meid kõnetas. Me olime ainsad terve mõistusega inimesed, kes sel päeval siseruumidesse sealses restos sööma läksid. Õues istus palju inimesi! (Vahepalana olgu öeldud, et nendel päevadel sai sealkandis uudiste kohaselt vähemalt viis inimest kuumarabanduse tõttu surma.) Kahtlustan, et õues süües oleks kahvel õhku jäänud, sest see kuumus oli metsik. Söök ja teenindus sealses kohas olid täitsa mõnusad. Kuid puuvilja salat meil ja neil on ikka täiesti erinevad.

Külmast ruumist ja toidust veidi kosutust saanuna läksime bussi juurde, panime bussi tööle ja ise olime mõnda aega veel õues, sest see oli konkreetne saun. Ja mitte see mõnus saun, mida siin Eestis nautida saab. Kui lõpuks bussis asusime GPS-i sisestama ööbimiskoha aadressi, siis selgus, et meie bussis olevas GPS-is puudub Makedoonia kaart. Edasi kontrollides selgus, et ka Albaania kaart puudub. Sihtkohaks sisestasime võimalikult piiri lähedase punkti. Enne linnast välja sõitmist tegime autiiru ka akveduktide juures (4004 g.k. Hristo Botev-South, Plovdiv), mis kõrgusid sõiduradade vahel. Peatust ei hakanud tegema, kuna jätkuvalt oli pikk sõit ees ning nina bussist välja ei tahtnud eriti selle põrgukuumuse kätte toppida. Plovdivist saime minema umbes kella 16:30 paiku ning proovisime Radinovi McDonald'si tasuta wifi-t ära kasutades ka Makedoonia ning Albaania kaardid alla laadida, et vähenda eksimise võimalust nendes riikides. 

Bulgaariast väljusime Logodazh'i nimelise paiga läheduses. Piiripunkt oli mägedes ning sinna lähenedes temperatuur järjest langes. Kui kraadid hakkasid minema alla +30, siis viskasime nalja, et pöörame otsa ringi, sest ilmselgelt Makedoonias on külm.

Viimane peatus Bulgaarias enne piiripunkti